Rehepapp(novembri teine pool)(Graafiline romaan)(2022)(160lk)
Autorid: Veiko Tammjärv ja Andrus Kivirähk
Kirjastus: Krattwerk
Tutvustus
Graafiline romaan eestlaste kultusromaanist “REHEPAPP EHK NOVEMBER” Andrus Kivirähk. Tegu on sarja teise osaga, mis hõlmab romaani teist poolt ehk sündmuseid 16.- 30. novembrini.
Kuigi esimese osa lugemisest on päris kaua aega möödas, siis nüüd teist osa lugedes tundsin, et lugu jätkub sealt kus esimene pooleli jäi. Mäletasin siiski, mis juhtus esimeses osas. Üks põnevamaid lugemisi, tänu sellele, et Rehepapist on tehtud ka graafiline romaan ja seda kõike sain nautida. Jah kui ikka vanapaganaga sõlmida leping, siis sellest juba ei tagane ning tagajärjed on sellised, mis armu ei anna. Kratid ja vanaaja elu, mis kõik siia loosse kuulus. Samuti olen ka filmi näinud ja kõik on meeldinud. Kindlasti julgen mõlemat graafilist romaani osa ka teistele soovitada.
Mulle meeldis ja kellel ka tekkis huvi, siis soovitan teistelegi. Põnevust ja pinget jätkus küll ning sai vahest ka natuke nalja. Kus, seda avastage ise.
– Ostke orje majapidamistöödeks! Head hinnad ning rahulolu garanteeritud! – Klerkon, palju põnnide eest küsid?
Kunstnik Kaisi Pillart jutustab loo kuulsast Norra viikingikuningast Olav Tryggvasonist ja tema kuue aasta pikkusest vangipõlvest eestlaste seas. 991. aasta Maldoni lahinguga algav raamat on täis madinaid ja taplusi, sõprust ja nalja, aga ka teadmisi viikingite ja vanade eestlaste eluolust, sõjapidamisest ja suhetest.
„Viikingikuningas Olav“ on ajaloolistest isikutest ja sündmustest kõneleva faktipõhise koomiksisarja avaraamat.
Kaisi Pillart on 18-aastane ja õpib praegu Tallinna 32. keskkoolis. Joonistanud on Kaisi juba päris pisikesest saati ning tulevikus soovib ta kunsti ja loometööga jätkata.
See raamat jõudis minuni täiesti juhuslikult, lihtsalt võtsin endale raamatukogust kaasa ja ei pidanud pettuma. See on lugu viikingkuningast Olavist, kellele saatus viib teda kuueks aastaks vangi ning seda Eestimaal. Mulle väga meeldis see raamat, väga hästi on lugu edasi antud ja see on ladus ning kerge jälgida. Mulle viikingilood meeldivad ja ka see pole mingi erand. See on ajaloolistest isikutest kõneleva koomiksisarja esimene avaraamat ja ma loodan, et see sari ka jätkub. Ajaviiteks täitsa asjalik lugemine ja põnevust jätkus kuni lõpuni välja.
Kes tahab ka avastada viikingikuningas Olavi maailmat, siis lugege kindlasti. Ma ei kahetse igatahes üldse, et seda lugesin. Suunatud on küll lastele kuid sobib ka igas eas lugejale.
Väike kassipoeg avastab ühel päeval, et ta on maailmas täiesti üksi. Ta loodab leida endale uue kodu ja asub seda otsima.
See on üks armas lugu väiksest kassipojast, kes jääb ootamatult ühel päeval täiesti üksi. Tal pole midagi süüa ja ta otsustab minna rändama, et leida toitu ja endale uus kodu. Eks temagi teele seiklusi ja temaga koos juba igav ei hakka. Mulle väga meeldis ja nautisin lugemist ning soojad soovitused kõigile. Igatahes mina sain endale nüüd uue kirjaniku, kelle raamatutega rohkem tuttavaks saada.
Kes soovib ise kiisupoja seiklustele kaasa elada, siis soovitan seda lugemiseks. Lasteraamatud on vahelduseks täitsa tore ajaviide ja seda kõike veel kuu viimasel päeval. Nautige.
„Antigone“ on üks mõjuvaimaid ja läbi aegade suurimat huvi pakkunud antiiktragöödiaid. Näidendi tegevus algab siis, kui vennad Eteokles ja Polyneikes on tapnud teineteist lahingus võimu pärast ja uus valitseja Kreon käsib esimese kui linna kaitsja matta austusavalduste saatel, teise aga jätta matmata. Nende õde Antigone otsustab Kreoni keelust hoolimata matta ka Polyneikese. Konfliktis on ühelt poolt vastamisi võim, kirjutatud seadused ja patriotism ning teiselt poolt vennaarmastus, tunded ja kirjutamata seadused. Traagiline vastasseis toob lõpuks hukku mõlemale poolele. XVIII sajandi teisest poolest alates on „Antigone“ olnud üks enim loetud, tõlgitud, etendatud ja adapteeritud tekste Antiik-Kreeka kirjanduspärandist. Ka Eesti teatrites on seda mugandatud kujul korduvalt mängitud. 27. aprillil 2024 esietendub näidend Vanemuise teatris Priit Strandbergi lavastuses esimest korda otse vanakreeka keelest tõlgituna. Tõlge on varustatud tõlkija Anne Lille kommentaaridega ja raamatu lõpust leiab ka põhjaliku saatesõna, kus on lähemalt juttu autori elust, loomingust ja antiikteatrist laiemalt ning selgitatud teksti puudutavat mütoloogilist, lavastuslikku ja teatriloolist tausta.
Täiesti kogemata sattusin seda raamatut lugema ja see lõi mind ikka korralikult pahviks. Ma ei suutnud peale lugemist millelegi muule mõelda, kui just sellele, mida lugesin. Sattusin lihtsalt Vana-Kreeka antiiktragöödia rüppe ja väga raske oli sealt uuesti välja tulla. Lugu saab alguse sellest, kui vennad Eteokles ja Polyneikes on tapnud teineteist lahingus võimu pärast ja uus valitseja Kreon käsib esimese kui linna kaitsja matta austusavalduste saatel, teise jätta aga matmata. Kuid nende vendade õde Antigone otsustab valitseja keelust hoolimata matta ka oma teise venna Polyneikese. Kas ta saab seda teha ja mis tagajärjed sellel kõigel on? Seda avastage ise. Mina tegin seda ja ei kahetse, et seda raamaut lugesin.
Vahest on ajaviiteks hea lugeda midagi sellist, mis sind oma traagikaga lööb täitsa pikali ja pärast seda läheb natuke aega, et taas püsti tõusta ja oma lugemistega jätkata. Kuna seda raamatut saab apollos veel ette tellida, siis mina lugesin seda elisa raamatu vahendusel ja mulle lugu meeldis. Soovitan teistelegi.
19. Raamat, mille tegevus toimub samas valdkonnas, kus sa töötad
Minu Ameerika(2.osa)(2007)(288lk)
Autor: Epp Petrone
Kirjastus: Petrone Print
Tutvustus
Jätkuvad autori seiklused Ameerikamaal. Jätkub kohanemine. Halloweeni-paranoiad, tänupüha-ummikud, jõulukinginimekirjad, kinnisvaraotsingud, kiirabihaigla, ööklubi, pesumajapidaja Miša, suusamütsiga John, põrandaharjaga Inga, kodukujundusideedega ämm, viie mobiiltelefoniga äi… Ja kõige selle keskel üks eesti naine.
Nii hea on võtta lugemiseks raamatud, mida saab kohe järjest lugeda ja ei pea ilmumist ootama. Nii selle raamatuga oligi. Autori seiklused Ameerikamaal jätkuvad ning ka siin on päris palju erinevaid ameerikalikke pühasid, millega meie eestlastel on kokkupuuteid vähem. Seal on hoopis teistmoodi, mis kas meeldib või siis üldsegi mitte. Mulle taas meeldis ja ma elasin väga autorile kaasa, et ta saaks ikka kõige sellega hakkama, mida talle ette paisatakse.
Mulle on just selle sarja puhul meeldib see, et autor tutvustab ka antud maal levivaid pühasid ja seda ka oma sealse pere vaatevinklist. See annab väga palju loole juurde. Kuivade ajalooliste faktide ladumine selles sarjas pole just kerge lugemine aga on sedagi tehtud. Igatahes mina sain nende kahe raamatu jooksul päris palju teada ameeriklaste kohta ja mulle tõsiselt meeldis. Julgen soovitada ka teistele.
16. Raamat Eesti kirjanikult, kellel on aastal 2024 ümmargune juubel
Minu Ameerika(1.osa)(2007)(238lk)
Autor: Epp Petrone
Kirjastus: Petrone Print
Tutvustus
Raamatusse on koondatud internetipäevikus ja Eesti meedias avaldatud lugusid autori elust New Yorgis: grillipidudest, pulmadest, tuletõrjeredelitest, jootrahast, 11. septembrist, surnuaedadest, lõbustusparkidest, kaalujälgimisest ja paljust muust.
Otsustasin võtta ette mõni raamat ka oma lemmiksarjast ja näppu jäid kaks osa minu-sarja raamatutest. Antud raamat räägib meile läbi autori silmade loo, unistuste maast Ameerikast ja sealsetest grillpidudest, pulmadest ja isegi kaalujälgimisest, mis on ameeriklaste silmis üsnagi jabur. Nimelt meeldib neile väga süüa ja seda päeva jooksul mitu-mitu korda. Mulle meeldis see lugu, see oli nii hästi kirjutatud raamat, mis edenes kui ludinal. Ma tõesti võtsin sellest sarjast midagi ajaviiteks ja niimoodi antud raamatuni jõudsingi. Igatahes on autoril sel aastal juubel ning palju õnne juba ette.
Mulle meeldis ja usun, et julgen seda ka teistele soovitada. Igatahes on ka teine osa loetud, sellest siis juba järgmisel korral. Mulle meeldib selle sarja puhul see, et ma saan reisida ilma, et ma peaksin selleks kodust välja minema, kuigi eks seda isu tekitab mõni lugu. Soovitan teistelegi.
11. Olen ilmselt viimane eestlane, kel see raamat veel lugemata oli
Mees, kes teadis ussisõnu(2007)(384lk)
Autor: Andrus Kivirähk
Kirjastus: Eesti Keele Sihtasutus
Tutvustus
Viimane mees, kes mõistab ussisõnu, mõtiskleb oma elu üle. Vanast ja vägevast metsarahvast on saanud abitud küla-elanikud; ajapikku on muistsete aegade teadmised ja oskused unustusse vajunud, asemele on tulnud uued ahvatlevad asjad.
Ussisõnade oskamine ei tähenda teoses ainult metsarahva looduse mõistmist, vaid ka võimu ja valitsemist selle asukate üle. Need tarkused võtab Leemet lapsepõlves üle oma onu Vootelelt. Kogu Leemeti elu käib aga heitlus maailma mõistliku tajumise üle – ühel pool end poolearuliseks loitsinud hiiekummardajad, teisel pool silmakirjalikud kristluse kummardajad, kes on ka ise kõik endised metsaasukad, koos raudmeeste ja munkadega. Väheseid huvitab, mis ümbruses tegelikult toimub. Tasapisi metsaasundus siiski hääbub ning selle tarkust, juuri ja Põhja Konna jääb hoidma ainult Leemet – viimane mees, kes teadis ussisõnu.
Kui ikka saatus tahab, siis viib ta mind veel selle kuu viimastel päevadel kokku raamatuga, mida ilmselt paljud teist on juba lugenud, aga mina jõudsin selleni alles nüüd. Jaa see oli küll nüüd selline lugemine, mis kohe nipsust mind kui lugejat kaasa haaras ja ma tõesti tahtsin väga teada, kes on Põhja Konn ning kuidas see ussisõnade lausumine ikkagi käib. Eks sedagi tuli peategelasel Leemetil oma onu Vootelelt õppida. Eks see olnud ju nii, et kes juba külla elama kolinud enam ussisõnu ei mäletanud ja need, kes veel metsas elasid, püüdsid seda tarkust ka omandada, nii ka Leemet. Mind võlus küll lugu oma jutustamisstiili poolest ja ma tõesti ahmisin seda lugu endasse, kui nii võib öelda.
Mulle meeldis see mida lugesin ja ilmselt soovitan seda ka teistele lugemiseks. Ma ei tea miks ma ainult selle lugemisega niikaua ootasin. Eks ma olen eelnevalt päris mitmeid tema raamatuid lugenud ja mulle meeldis väga Rehepapp, siis nüüd on sinna kõrvale lisandumas ka see raamat. Autor suudab kohe luua maailma, mis mind endaga haaras ja enne lahti ei lasknud, kui olin jõudnud kenasti lõpp-punkti. Vahelduseks täitsa hea lugemine ja seda kõike oma Eestimaa autorilt.
40. 2024 – kultuuririkkuse aasta. Loe raamatut mõne teise rahva (kultuuri) kohta, kellest sa veel eriti midagi ei tea
Aafrika kivine südamik(2013)(261lk)
Autor: Indrek Jääts
Kirjastus: Go Group As
Tutvustus
Etnoloog Indrek Jääts on esimene eestlane, kes kirjutanud reisiraamatu Etioopia kohta. Etioopia on küll kauge maa, aga eestlaste teadvuses on ta siiski ammugi oma koha leidnud. Tallinna komandandiks oli 18. sajandil Peeter Suure moorlane, Etioopiast Venemaale toodud Abram Hannibal. 20. sajandi esimesel poolel püüdsid mõned ettevõtlikud eestlased Addis Abebas äri ajada ja Tartu tudengid laulsid 1930. aastail haledat armastuslaulu, mille lõpuridades lubasid nad Abessiinia sõtta minna ja seal oma murtud südamele kurva otsa leida. Nüüd saab Etioopia kristliku ajaloo, värvikate pärismaalaste, Niiluse lätete ja kivise looduse kohta lugeda detailirohkest otseallikast.
See oli sel kuul üks raamatutest, mis viis mind siit maailmast ikka väga kaugele, nimelt Aafrikasse ja otse Etioopiasse, millest ma tõesti väga midagi ei teadnud ja sealne rahvas oli samuti mulle väga kauge. Nüüd peale selle raamatu lugemist sain sealsest kultuurist ja ajaloost ikka päris palju uut teada. Mulle meeldis mida lugesin ja see raamat jääb ilmselt lõpetama minu selle kuu lugemisretke. Päris kirju sai ja nüüd seda raamatut lugedes tundsin, et tahaksin veel maid avastada ja ootan pakkumisi, või lihtsam on võtta järgmiseks sama albumi alt midagi. Igatahes värvikirev maailm ja sealsed inimesed ja kombed on hoopis teistmoodi kui seda meie kallil Eestimaal.
Kes ka huvitub Aafrikast, siis ma ilmselt julgen seda raamatut soovitada küll. Autor suudab küll sind kui lugejat viia Etioopiasse ja meile seda kõike sealt ka kenasti edasi anda. Mulle meeldis ja soovitan seda ka teistele.
Raamat toredast, sõbralikust ja heasüdamlikust nõiast nimega Kunksmoor, kes elab keset merd tillukesel saarel. Temas on peidus kogu maailma tarkus, aga ka üks plikatirts, kes armastab tuulistel öödel oma kollase õhupalliga ringi lennata ja lorilaule jorutada. Ühel maruööl leiab Kunksmoor karile jooksnud laeva ja lainetest meremehe, kelle moor surmast päästab ja terveks ravib. Mõne aja möödudes on meremees tagasi ja palub aidata vaest välja väänatud jalaga kapten Trummi. Kaptenit, kes on elu jooksul põhja ajanud seitseteist laeva ning kaheksateistkümnendat talle enam ei antud. Siit algabki lugu, mis viib õnneliku lõpuni. Edgar Valteri illustratsioonid.
Küll see oli vahva taaskohtumine ühe oma lapsepõlve lemmiktegelase Kunksmooriga, ma juba lapsena armastasin tema lugu väga ja nüüd vanemana lugedes oli see üks tore kohtumine, tegelasega, kes on meile paljudele ilmselt tuttav. Temaga koos juba igav ei hakka ja seiklused, mis teda ees ootavad on põnevad ja haaravad kaasa. Mina nautisin lugemist väga ja mul on siiralt kahju, et kunagi välja laenatud koduriiulis olev Kunksmoor on jäädavalt kadunud ja tahaksin seda väga tagasi. Loodan, et leian taas raamatu ja saan selle riiulisse soetada. Võib-olla istub kellelgi nukralt riiulis ja ootab lugejat, siis ma oleksin nõus talle kodu pakkuma.
Ühel maruööl leiab Kunksmoor karile jooksnud laeva ja lainetest meremehe, kelle ta surmast päästab ja terveks ravib. Mõne aja möödudes on meremees tagasi ja palub aidata vaest välja väänatud jalaga kapten Trummi. See on kapten, kes on oma elu jooksul põhja ajanud seitseteist laeva ning järgmist talle enam ei antud. Siit algabki nende vaheline sõprus ja ma tõesti ei suutnud seda raamatut kuidagi käest ära panna. Nii palju oli, millele kaasa elada ja usun, et ka teile kallikesed võiks see lugu meeldida. Kellele siis Kunksmoor ei meeldi. Soovitan teistelegi.
See raamat räägib tõestisündinud loo ühe heledapäise poisi kasvamisest kahes täiesti erinevas kultuuriruumis: Prantsusmaal ning Liibüas ja Süürias. Riad Sattoufi meisterlikud ja leidlikud pildid on põimitud lapseliku naiivsuse, ajaloolise konteksti ja teravmeelse huumoriga sedavõrd tabavalt, et kutsuvad lugejas esile vaheldumisi külmavärinaid ja naerupuhanguid.
„Tuleviku araablane” on hinnatud koomiksikunstniku Riad Sattoufi 6-osaline autobiograafiline sari. See on üks viimase kümnendi menukamaid prantsuse graafilisi romaane, mida on kokku müüdud üle kolme miljoni eksemplari. Teos on pälvinud Prantsuse tähtsaima koomiksiauhinna Le Fauve d’or’i ning sari on tõlgitud rohkem kui 20 keelde. Aasta koomiksi auhinnaga on tunnustatud ka tõlkeid.
Riad Sattouf on prantsuse-süüria karikaturist, koomiksikunstnik ja filmirežissöör, kelle käekirja tunnevad lugejad üle maailma iseloomuliku graafilise joone ja satiiriliste argielu anekdootide poolest. Aastatel 2004–2014 töötas Sattouf Prantsuse satiirilises nädalalehes Charlie Hebdo, kus ilmus tema tuntud koomiksisari „Noorte salajane elu” („La vie secrète des jeunes”).
„Läbi süütute lapsesilmade jutustatud autobiograafiline lugu talutab meid mängulise kergusega araabia kultuuri keskmesse, paljastades nagu möödaminnes ka selle maailma kõige kummalisemaid ja lausa hämaraid nüansse. Virtuoosselt joonistatud ja üliladusalt loetav pildi ning teksti sümbioos.” – Marko Mäetamm
See on üks tõestisündinud lugu heledapäisest poisist, kelle lugu meile jutustatakse ja seda kõike läbi tema silmade. Lugejat kistakse nii araabia kultuuri keskele, paljastades meile selle maailma kummalised ja lausa hämaraid soppe. Pean tunnistama, et pole ammu koomiksit lugenud ja siis nüüd selline tõsine lugu sattus pihku. Ma lugesin seda ja vahel tundus lugu mulle kurb ja jõhker, seda just siis kui pere Süürias elas. Eks selles maailmas on perepeal õigus ja niimoodi nad rändavad nii Prantsusmaale, sealt edasi Liibüasse ja siis tagasi Süüriasse.
Kuna lugu jäi minu jaoks pooleli, siis ootaksin küll järgmist osa sellele praegusele loole. Riadi elu oli just selline, mis vääris minu tähelepanu ja eks sekka oli põimitud ka riigi ajalugu ning kes tõesti on tuleviku araablane, eks seda uurige raamatust. Vahel oli lugu ise pisut ka koomiline ja siis taas lajatati mulle kui lugejale paraja sahmaka veega, sest oli ka raskeid hetki loos ning see raamat sobib tõesti ainult täiskasvanule lugemiseks, noortele ilmselt peaks midagi juurde seletama. Mina igatahes lugesin ja julgen anda oma poolse soovituse küll.
raamaturiiulike 